Kaasav turism – kas see on Eestis võimalik?

(Kadri Bank, talv 2016, Sugu:N)

Kui ma kaks aastat tagasi lapsega koju jäin, tundsin Photography by Mike Kingtihti, et olen ühiskonnast välja lõigatud. Sest kui sul on käe küljes vanker, siis jäävad kättesaamatuks paljud toidupoed, kohvikud, muuseumid jm ärid-asutused – lihtsalt paari trepiastme, veidralt paigutatud uste vms takistuse pärast.

Sel ajal hakkasin pikemalt mõtlema sellele, mismoodi saavad siin meie kõrval hakkama liikumispuudega inimesed. Mu enda tädi liikus haiguse tõttu ringi mootorratastoolis ja ma tänasin saatust, et elu oli teda viinud elama Soome – olin juba piisavalt näinud neid kordi, mil ta Eestit külastades kuskile sisse ei pääsenud või kuhugi kinni jäi. Ja seda just suvel kodumaale puhkama tulles, just turistidele mõeldud paikades.

Olin siiani arvanud, et suudame end vähemalt muule maailmale müües moodsad ja hoolivad olla – või vähemalt näida. Aga tundub, et kuigi räägime Eestis üha enam võrdsest kohtlemisest olenemata soost, vanusest või seksuaalsest orientatsioonist, ei suuda me veel ikka endalt küsida, kas Eesti on hea paik elamiseks või külastamiseks puuetega inimestele.

Sel sügisel kuulsin ettevõttest, mis murrab pead just sama teema kallal. Accessible Baltics OÜ soovib muuta Eestit kui turismikeskkonda paremini ligipääsetavaks erivajadustega inimestele ja kummutada selliste turistide kohta käivaid stereotüüpe. Ettevõtmise taga oli algselt üks perekond – Marion Bobkov koos tütre Elsi ning õe Eha Käguga –, kellega on nüüdseks liitunud paljud vabatahtlikud.

Bobkovide perel on olnud varem mitmesuguseid kokkupuuteid erivajadustega inimestega. Näiteks tegevjuhina töötav Marion on varem juhtinud hoolekandeasutust. Idee asutada erivajadustega inimestele reisiteenuseid pakkuv ettevõte tuli tõdemusest, et n-ö tavalised turismifirmad ei täida oma erivajadustega klientidele antud lubadusi.

„Olime kuulnud juhtumitest, kus reisikorraldaja müüdud pakettreisil ei arvestatud ratastooli kasutava kliendi tegelike võimalustega. Näiteks selgus alles reisi sihtkohas, et ligipääsetavuse aspektidele polnud tähelepanu pööratud ning selle asemel, et nautida koos ülejäänud grupiga lubatud elamusi, leidis inimene end pea kogu reisi vältel hotellitoast. Kokkuvõttes taandub turism ju ikkagi meeldejääva elamuse pakkumisele,“ selgitab Marion. Selleks et võrdselt ülejäänute – ehk turukonkurentsis „kaetud” sihtrühmadega – saaksid reisida kõik, registreeritigi kaks aastat tagasi ettevõte, mille missioon on aidata kaasa erivajaduste ja puuetega inimeste reisiunistuste täitumisele Eestis, tulevikus ka Lätis ja Leedus.

 Maailmas järjest populaarsem

Kaasav turism (ingl accessible tourism) on suures osas läänemaailmas pead tõstev turismiharu. Ja see pole küsimus vaid ettevõtete sotsiaalsest vastutustundlikkusest, vaid see võib olla ka kasumlik tegevus. USAs ja Suurbritannias hinnatakse selle turuniši aastakäivet sadades miljardites dollarites ja naeltes. Omaette märk sektori potentsiaalist on seegi, et maailma suurim reisijuhtide kirjastaja Lonely Planet andis selle aasta alguses välja eraldi reisijuhi puuetega inimestele.

Accessible Balticsi tiimi kogemusel ei oska seda võimalust veel näha aga enamik Eesti turismiettevõteid. Meil on endiselt levinud stereotüüp, et puuetega inimesed ei reisi – neil pole selleks raha ega huvi. „Aga kõik sellised väited põhinevad vaid tunnetuslikul hinnangul, sest selle niši tegelikku nõudlust pole meil keegi uurinudki,“ ütleb Marion.

Stereotüübi ümberlükkamiseks toob ta näite ühest sellesuvisest kliendist, Soome perekonnast, kus oli sügava liikumispuudega täiskasvanud poeg. Sel inimesel oli kaks kõrgharidust, ta oli avaldanud menuka romaani ja oli üldse sügavalt kultuurihuviline. „Unistus näha Eestit ning puhata põhjanaabrite ühes meelispaigas Pärnus viiski meid kokku, sest reis eeldas väga põhjalikku ja individuaalset ettevalmistust.“ Kliendid lahkusid rahulolevatena ja sisse anti tellimus puhata Eestis ka järgmisel suvel.

 Puudus mitte rahast, vaid kompetentsist

Accessible Balticsi kogemuse põhjal pole reisimise takistuseks enamasti raha, vaid info puudujäägid, mille tõttu ei teki potentsiaalsel kliendil turvatunnet. Näiteks Saksa turist teeb enne reisi põhjalikult kodutööd, ent Marion tõdeb, et  EASi hallatavas Visitestonia.com portaalis sisuliselt puudub info erivajaduste ja puuetega inimestele sobilike sihtkohtade, atraktsioonide, ühistranspordi tingimuste või turismiteenuse pakkujate kohta. Või kui info ka on, ei pruugi see alati tegelikkusele vastata, näiteks end portaalis reklaaminud neljatärnihotelli invatoas ei pääse klient duši alla või osa saama spaateenustest.

Samuti jääb vajaka õigest suhtumisest ja kompetentsist, mille järgi hindab klient vastuvõtja külalislahkust. Marion toob näiteks, kuidas vaegnägijate turismigrupile õhtusööki serveerides ei tule teenindaja selle peale, et tutvustada, mida sööma hakatakse. Või kuidas teenindaja ei vaata liikumispuudega inimesele – tegelikule kliendile – otsa, vaid suhtleb üle tema pea saatjaga. Või kuidas suure territooriumiga muuseumis ei suudeta korraldada liikumispuudega inimestele autotransporti.

Accessible Baltics on võtnud eesmärgiks tuua Eestisse turiste Soomest ja Saksamaalt. Nendes riikides on erivajaduste ja puuetega inimeste reisimisel pikad traditsioonid. „Välisturisti kaasabil on oluliselt kergem mõjutada siinse keskkonna muutumist avatumaks, ligipääsetavamaks ja kliendisõbralikumaks,“ põhjendab Marion, miks nad pole sihtrühmaks valinud siseturisti.

Praegu käib nende ettevõttes põhitöö selle nimel, et kaardistada sellistele turistidele sobilikke objekte ja töötada välja koostööpartnerite võrgustik, kelle pakutava teenuse peale võib kindel olla. Vajadusel neid ka koolitatakse. „Õnneks on Eestis tegijaid, kes juba jagavad Accessible Balticsi väärtusi ja näevad ka turupotentsiaali. Tahame neile kõigile olla toeks, sest nii head ja tänuväärset klienti nagu meil teistel ei leidugi,“ ütleb Marion.

 Kvaliteedi tõus aitaks kõiki

Ta tõdeb, et Eesti turismisektoris panustatakse endiselt liiga palju massiturismile. „Ettevõtjad ei otsi nišše – ehkki see võiks olla paljudele tulevik –, ei jaga omavahel turgu ära ega tee ka omavahel kuigi hästi koostööd, et tekiks palju autentseid ja põnevaid tooteid,“ kirjeldab ta.

Erivajadustega inimestele keskendunud nišibüroosid on aga hoolimata lühikesest tegevusajast maailmas juba märgatud. Ajal, mil ettevõte on tegelenud aktiivse müügiga Saksa turule, on nendega ühendust võtnud Hispaania ja Portugali reisikorraldajad analoogses nišis, et laiendada sihtturge ja teenusepakkumist.

Siiani on ettevõte teenindanud kuut kliendigruppi, kelle hulka on kuulunud nii liikumispuudega inimesi kui ka pimedaid. Küsimusele, kuidas nendega läinud on, vastab Marion, et iga grupp on toonud peamiselt suust suhu reklaami abil järgmised huvilised – või soovitakse ise tagasi tulla.

Räägin Marionile ka oma kogemusest lapsevankriga kärutamise aegadest. Ta ütleb, et kui turismikeskkond suudetaks muuta ligipääsetavamaks puuetega inimestele, paraneks ka lapsevankriga liikuja olukord. „Ja lõppude lõpuks – me kõik jääme kord vanaks – lihtsam ja ergonoomiliselt õigem on kõndida kaldteel kui trepist. Ühtviisi tark ja majanduslikult kasulikum on kasutada hoone ehitamisel kohe universaalse disaini põhimõtteid kui hiljem kulutada aega ja raha ehitise kohaldamiseks,” märgib Marion.

Mulle tundub, et siin ongi konks – oma elukeskkonna kujundamisel ei tohi me jääda kinni mõiste „erivajadus“ juurde, vaid peame rääkima universaalsusest – keskkonnast, kus oleks kõigil hea olla ja kus kõiki koheldaks ikka ennekõike kui inimesi, olgu tegu värske lapsevanema, eaka või puudega inimesega.

 

TSITAAT “Meil on endiselt levinud stereotüüp, et puuetega inimesed ei reisi – neil pole selleks raha ega huvi, aga selle niši tegelikku nõudlust pole meil keegi uurinudki.”